Sukeldumiskellad: TISSOT

Otsite käekella, mida võiks kanda sügaval vee all seigeldes? Sellest kategooriast leiate just selle, mida vajate. Sukeldumiskellade konstruktsiooni kavandamisel on peetud silmas, et korpus ei laseks vett sisse. Sukeldujatele mõeldud käekelladeks võib pidada neid mudeleid, mille veekindluse aste on vähemalt 200M ehk 20 atm / 20 bar ning mis ühtlasi vastavad standardi ISO 6425 kriteeriumidele, millega on kehtestatud hingamisaparaadiga sukeldumiseks sobivate kellade katsetingimused ja omadused. Sukeldumiskellade ülesanne on asendada teatud määral isiklikku sukeldumiskompuutrit ja näidata vee all eelkõige täpset kellaaega. See on sukeldujale väga oluline eelkõige suuremast sügavusest pinnale tulemisel, sest siis tuleb teha dekompressioonipeatusi, et vähendada kessoontõve ja veres väikeste õhumullide tekkimise ohtu, kontrollida ülestulemist ja ühtlasi orienteeruda enne pinnale jõudmist. Sukeldumiskelladel on ühes suunas pööratav minutiskaalaga võru. See võimaldab sukeldujal kindlaks teha, kui kaua ta on veel all viibinud ja kui pikk peab olema dekompressioonipeatus. Piisab võru pööramisest nii, et minutiosuti näitaks nulli. Hiljem on möödunud aega lihtne näha võru minutiskaalalt. Kuna sukeldusmiskellad on mõeldud kandmiseks nii mage- kui ka soolases vees, siis on disainerid pidanud sellest lähtudes valima ka nende valmistamiseks kasutatavad materjalid. Kõige rohkem kasutatakse roostevaba terast 316L ja titaani, üsna populaarne on ka pronks. Sukeldumiskelladel on alati märksa suuremate indeksitega ja suure koguse luminofooriga kõigis tingimustes briljantselt loetav numbrilaud. Tootjatel on hea tava lisada sellisele kellale ka mehhanism, mis võimaldab rihma paari sentimeetri võrra pikendada, et kella saaks panna paksu neopreeni peale. Sukeldumiskellade funktsionaalseks lisandiks on integreeritud sügavusmõõtur, mis võib olla elektrooniline või mehaaniline.